definição e significado de abort | sensagent.com


   Publicitade R▼


 » 
alemão búlgaro chinês croata dinamarquês eslovaco esloveno espanhol estoniano farsi finlandês francês grego hebraico hindi holandês húngaro indonésio inglês islandês italiano japonês korean letão língua árabe lituano malgaxe norueguês polonês português romeno russo sérvio sueco tailandês tcheco turco vietnamês
alemão búlgaro chinês croata dinamarquês eslovaco esloveno espanhol estoniano farsi finlandês francês grego hebraico hindi holandês húngaro indonésio inglês islandês italiano japonês korean letão língua árabe lituano malgaxe norueguês polonês português romeno russo sérvio sueco tailandês tcheco turco vietnamês

Definição e significado de abort

Definição

definição - Wikipedia

   Publicidade ▼

Ver também

Locuções

   Publicidade ▼

Dicionario analógico

Wikipedia

1.–31. märtsil toimub informaatika-alaste artiklite kirjutamise võistlus!

Abort

Allikas: Wikipedia

Selles artiklis ei viidata kasutatud allikatele! Palun aita artiklisse viiteid lisada.
See artikkel vajab toimetamist.
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist.

Abort on embrüo või loote iseeneslik väljumine või tehislik väljutamine emakast enne sündi, mille tagajärjel katkeb rasedus. Iseenesliku aborti nimetatakse spontaanseks, tehislikku ehk esilekutsutud aborti aga indutseeritud abordiks.

Spontaanse abordi ehk nurisünnituse puhul on tegemist raseduse katkemisega mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel. Tavakeelekasutuses tähistab sõna "abort" üldjuhul esilekutsutud aborti, st. raseduse katkestamist embrüo või loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo või loote eemaldamisega emakaõõnest.[1]

Abordil on pikk ajalugu ning selle esilekutsumiseks on kasutatud mitmeid erinevaid kirurgilisi võtteid ning medikamente. Teoloogid, filosoofid ja seadusandjad on läbi sajandite olnud eri meelel selle suhtes, kas või siis millise piirini peaks abordi esilekutsumine olema lubatud või keelatud. Tehisabordi sooritamise lubatavus erineb riigiti maailma erinvas paigus.

Sisukord

Iseeneslik abort

 Pikemalt artiklis Nurisünnitus

Raseduse iseeneslik katkemine on üks sagedasemaid raseduse tüsistusi, mille põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng (peamiselt varaste iseeneslike abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid (peamiselt hilisemate iseeneslike abortide korral). Iseenesliku abordi esinemissagedus ei ole täpselt teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat.

Katkenud raseduse tõttu surnud loote eemaldamist ema ihust nimetatakse puhastuseks.

Esilekutsutud abort

Esilekutsutud ehk indutseeritud abort on raseduse tehislik katkestamine. Esilekutsutud abort erineb esilekutsutud sünnitusest eelkõige kavatsuse ja sellest tulenevalt ka mehhanismi poolest. Esilekutsutud abordi puhul on tegevus suunatud embrüo või loote elu lõpetamisele, mille järgselt või mille käigus ta (või tema jäänused) eemaldatakse emaüsast, esilekutsutud sünnituse korral aga püütakse lapse elu säilitada.

Esilekutsutud abort võib olla seaduslik (legaalne), kui seda tehakse seaduse kohaselt, või ebaseaduslik (illegaalne, kriminaalne), kui see toimub seadusevastaselt. Seaduse alusel tehakse aborti omakorda kas näidustuste või ainult raseda sooviavalduse põhjal. Esimesel juhul on tegemist terapeutilise, teisel valikabordiga, mida nimetatakse ka lihtsalt legaalseks abordiks. Samuti võib abordi esile kutsuda trauma või emotsionaalne vapustus.

Tehisabordi sooritamise põhjused võib grupeerida nelja peamisesse kategooriasse:

  1. Ema elu või füüsilise või vaimse tervise kaitse. Seda nimetatakse mõnikord terapeutiliseks ehk õigustatavaks abordiks. [2];
  2. Vägistamisest või intsestist tuleneva raseduse sünnini jõudmise vältimine;
  3. Tõsise väärarengu, vaimse puudulikkuse või geneetilise hälbega lapse sünni vältimine;
  4. Sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel lapse sünni vältimine.

Tehisaborti võivad teostada naistearstid vastavat litsentsi omavates meditsiiniasutustes. Abort on üldjuhul tasuline. Enne aborti tuleb külastada naistearsti, kes teeb uuringud võimalike põletike suhtes.

Aborteeritud loodete surnukehadega toimitakse vastavalt jäätmeseadusele.[3]

Tehisabordi teostamise meetodid

Aborti on tehislikult võimalik esile kutsuda mitmetel erinevatel viisidel, mis sõltuvad loote vanusest, samuti ka õiguslikest piirangutest, kättesaadavusest antud piirkonnas ning arsti ja patsiendi eelistustest.

Kirurgilised meetodid

Esimese 15 nädala jooksul on levinuim meetod vaakumaspiratsioon ehk loote eemaldamine emaihust selle tükeldamise järel. Selleks laiendatakse emakakaela dilataatoritega. Emakakaela lihast venitatakse seni, kuni ava on piisavalt suur abordiks vajalike instrumentide emakasse sisestamiseks. Seejärel viiakse lahtivenitatud emakakaela välisava kaudu emakassse vaakumsond, mille otsik ühendatatakse elektrilise vaakumpumbaga. Vaakumi mõjul loode purustatakse ja imetakse emakast välja kogumisnõusse. Selle tulemusena hakkab ka emaka sisepind veritsema.

Esimese trimestri abordi tegemiseks kasutatakse ka laiendamise ja küretaaži võtet. Selle käigus avatakse emakakael nagu ka vaakumaspiratsiooni puhul, aga vaakumi mõjul loote väljaimemise asemel kasutatakse silmusekujulise otsaga nuga küretti, millega kaabitakse loode ja platsenta väikesteks tükkideks ning tõmmatakse need läbi eelnevalt avatud emakakaela kehast välja. Seejärel kontrollib arst visuaalse vaatluse teel, kas kõik loote kehaosad on emakast kätte saadud. Laiendamine ja küretaaži võtet kasutatakse ka pärast nurisünnitust, et kontrollida, kas emakas on "puhas" – see on oluline, vältimaks infektsiooni, mille võib põhjustada emakasse jäänud loote, platsenta või muu kude.

13 kuni 20 nädala vanuse loote aborteerimiseks kasutatakse ka laiendamise ja tühjendamise meetodit, kuigi seda saab kasutada kuni 28 nädala vanuse loote puhul. Selleks ajaks on lootel arenenud luustik, mille tõttu peab arst loote tükeldamiseks kasutama aborditange. Mõnikord lõigatakse lootel küljest jäse ning oodatakse, et loode verest tühjaks jooksmise tagajärjel sureks. Raseduse hilisemas staadiumis on loode jõudnud suuremaks kasvada ning antud meetodi rakendamiseks tuleb loote pea purustada, et see emakakaelast läbi mahuks. Kuivõrd avamine ja tühendamine nõuab, et emakakael oleks rohkem avatud kui laiendamise ja küretaaži korral, kasvab ka emakakaela ja naise suguelundite kahjustamise risk.

Teise trimestri ja varajase kolmanda trimestri abordi tegemiseks kasutatakse soolalalahuse meetodit. Selleks imetakse süstlaga lootekotist ca 200 ml lootevett välja ning selle asemele süstitakse soola- või uurealahust, mida neelates loode mürgituse, vedelikukaotuse ja krampide tõttu sureb.[4] Nimetatud meetod on maailmas populaarsuse kaotanud, kuna kätkeb ohtu ema tervisele – soolalahus võib süstimisel kogemata ema vereringesse sattuda.

Laiendamise ja väljatõmbamise meetodit kasutatakse 7. või 8. kuud kestva raseduse katkestamiseks. Kuna selles vanuses lootel on sündides enam kui 80-protsendine tõenäosus ellu jääda, on teda praktiliselt võimatu ilma ema kahjustamata emakasiseselt tükkideks lõikuda, samuti on lootel piisav arengutase, et jääda ellu väljaspool emakat. Sel põhjusel kasutab abordiarst aborditange, et loode emakast välja väänata, seejärel kääridega läbi loote kukla tungida ja koljusse auk murda, et siis vaakumaspiratsiooni aparaadiga lootel ajud välja imeda. Meetodi autor on Martin Haskell, kes kirjeldab laiendamise ja väljatõmbamise meetodit ise järgnevalt:

"Sel hetkel [kui kogu elava beebi keha, välja arvatud tema pea, on emakast jalgupidi välja tõmmatud] libistab paremakäeline kirurg vasaku käe sõrmed peopesa allapoole keeratult üle loote selja ning “haagib” nimetissõrme ja sõrmusesõrme tema õlgade taha. Seejärel libistab ta keskmise sõrme piki loote selgroogu tema kuklani, hoides samal ajal survet õlgadele ja tõmmates alumistest jäsemetest [st jalgadest]. Keskmine sõrm tõstab ja lükkab ettejääva emakakaela ääre eemale.
Säilitades seda pinget, tõstes vasaku käe keskmise näpuga emakakaela äärt ning hoides sama käe sõrmedega õlgasid haardes, võtab kirurg paremasse kätte nüri otsaga kumerad Metzenbaumi käärid. Ta libistab suletud käärid, kaarjas ots allpool, piki loote selgroogu oma vasaku käe keskmise sõrme otsa alla.
Olles veendunud suletud kääriotste õiges asendis ning emakakaela piisavas avatuses, surub kirurg käärid läbi kukla koljusse või foramen magnum’isse [koljuõõne ja selgrookanali vahel asetsev suur avaus kuklaluus]. Olles turvaliselt pealuusse sisenenud, avab ta tekkinud avause suurendamiseks käärid.
Kirurg eemaldab käärid, viib nende asemel sama avause kaudu pealuusse vaakumimusondi ning eemaldab pealuu sisu. Sondi eemaldamata avaldab kirurg loote õlgadele suuremat survet, tõmmates selle patsiendist täielikult välja."

Kuna loote surmamise hetkel on ta peaaegu täielikult sündinud – emakas on veel vaid tema pea - nimetatakse meetodit ka osaliselt sündinu aborteerimiseks. Ameerika Ühendriikides kuulutas Ülemkohus 2007. aastal, et president Bushi poolt juba 2002. aastal allkirjastatud seadus, mis keelas laiendamise ja väljatõmbamise teel abordi sooritamise, ei ole konstitutsiooniga vastuolus.

Kuigi tihti väidetakse, et antud meetodit kasutatakse vaid äärmuslikes olukordades, on Martin Haskell kinnitanud, et 80 protsendil juhtudest otsustatakse laiendamise ja väljatõmbamise kasuks puhtalt mugavuse kaalutlustel.[5]

Medikamentoosne abort

Medikamentoosset aborti eristab teistest abordi tegemise meetoditest see, et embrüo või loote surm kutsutakse esile mitte kirurgilise sekkumise, vaid medikamentide manustamise teel. Tegu on ainukese abordimeetodiga, mille läbiviimise käigus on ema beebi aborteerimise ajal teadvusel. Vastavalt Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhisele võib medikamentoosse meetodiga rasedust katkestada, kui see ei ole kestnud kauem kui 63 päeva (9 nädalat), arvestatuna viimase menstruatsiooni alguskuupäevast.

Eestis kasutatakse medikamentoosseks raseduse katkestamiseks mifepristooni ja misoprostooli kombinatsiooni. Nimetatud medikamendid (mida nimetatakse mõnikord ekslikult ravimiteks, justkui oleks rasedus haigus) põhjustavad esmalt embrüo surma ja seejärel emaka kokkutõmbed, embrüo surnukeha väljumise ja sellele järgneva vereerituse emakast.

Medikamentoosse abordi käigus tuleb pärast esmast visiiti (mil tehakse kindlaks rasedus ja teostatakse analüüsid) arsti külastada tavaliselt kolmel korral. Esimesel ambulatoorsel külastusel manustatakse mifepristooni suu kaudu, teisel visiidil (36-48 tundi hiljem) manustatakse misoprostooli (mis kutsub 90% juhtudest 3-6 tunni jooksul esile embrüo surma) ja kolmandal ambulatoorsel visiidil umbes kaks nädalat hiljem sedastatakse lõplik abordi toimumine. Medikamentoosse abordi ebaõnnestumisel osutub vajalikuks ka kirurgiline sekkumine.

Abort ja eetika

Abordi lubatavuse üle käiva vaidluse kesksed küsimused on järgmised:

  1. Kes on isik? See küsimus hõlmab arutelu selle üle, kas loode on isik. Kui loodet lugeda isikuks, siis tuleks teda kohelda võrdselt inimesega. Kui loodet isikuks mitte lugeda, tekib küsimus sellest, millal saab temast isik?
  2. Kas loode on inimõiguste kandja? on esimese küsimusega seotud. Kui see on nii, siis on abordi lubamine inimõiguste rikkumine.
  3. Kas naisel on absoluutne õigus määrata, mis tema kehaga toimub?
  4. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängivad rolli viljastamise asjaolud? See hõlmab nii juhtumeid, mil naine on rasestunud intsesti või vägistamise tõttu, kui ka alt vedanud rasestumisvastaseid vahendeid[viide?].
  5. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängib rolli lapse eeldatav tulevik? Kas emaduseks mitte valmis naistele on olemas majanduslik või muu toetus? Kas adopteerimine on abordile kohane alternatiiv?
  6. Milline on/peaks olema valitsuse roll abordi reguleerimisel? Seadused, mis reguleerivad aborti, sekkuvad sügavale inimeste eraellu ning põrkuvad erinevate põhiõigustega. On see õigustatav ning lubatav?

Inglisekeelses kultuuriruumis jagatakse seisukohad kaheks: valikuvabaduse pooldajad ( pro-choice ) ja loote õiguste ehk elu pooldajad ( pro-life ).

Loote õigused

Üldise bioloogiaalase konsensuse järgi saab inimorganism alguse viljastamishetkel. See seisukoht kajastub näiteks Encyclopedia Britannica artiklis: "Ehkki organismidest mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ning paljunemist käsitletakse uue, eelmise põlvkonna täiskasvanule sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist."[6] Suurem osa entsüklopeediaid[7][8][9] ja inimembrüolooge[10][11][12] jagavad seda seisukohta.

Sellest seisukohast vaadates on lootel kui inimesel õigus elule, ning abort rikub seda õigust. Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimiisiku ning lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Näiteks Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ning suhelda teistega; lootel puuduvad kõik antud omadused. Säärase definitsiooni vastased leiavad, et see peaks ka kõigi vastsündinute või koomas viibivate inimeste isiku staatuse kustutama.[13]

Mõned abordivastased väidavad ka, et kui on ebaselge, kas lootel on õigus elule, siis abordi tegemine võrdub teadlikult võetud riskiga tappa teine isik.

Naiste õigused

Abordipooldajad leiavad, et igal naisel on õigus kontrollida tema kehas toimuvat, ning see õigus väljendub ühtlasi õiguses valida abort. Kui naisel pole õigust aborti teha, oleks ta niiöelda sunnitud olema inkubaator kellelegi teisele.

Seotud teemad

Abordi mõju kuritegevusele

2001. aastal ilmus "Quarterly Journal of Economics"'is Steven Levitt'i ja John Donohue artikkel "The Impact of Legalized Abortion on Crime". Artikkel näitab 1973. aasta Roe v. Wade kohtuotsuse ja 1990. aastatel USA-s langenud kuritegevuse määra vahelist seost. Autorid leiavad, et abordi legaliseerimine aitas kaasa kuritegevuse langusele 18 aastat hiljem. Nad omistavad languse neile indiviididele, kel on statistiliselt kõrgem tõenäosus kuritegusid toime panna: soovimata lapsed, eriti afroameerika, vaeste, hariduseta ja vallasvanemate lapsed. Langus kuritegevuses leidis aset ajal, mil Roe v. Wade'i tõttu sündimata jäänud oleksid olnud läbinud puberteedi (see on statistiliselt kuritegude toimepaneku tippiga). Uuring märkis, et nendes osariikides, kus legaliseerimine leidis aset 1970, leidis ka kuritegevuse langus varem aset.[14]

Majandusteadlased Christopher Foote ja Christopher Goetz kritiseerisid Donohue ja Levitti uuringu metoodikat. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et uuring ei arvesta mitmeid välja toodud kõikumisi. Uute arvutuste tulemusena nad korrelatsiooni abordi legaliseerimise ja kuritegevuse languse vahel ei leidnud.[15] Levitt ja Donohue vastasid omapoolse uuringu korrigeerimisega; nende väitel statistiline tähendus säilis.[16]

Levitti ja Donohue uuringut on kritiseeritud kui utilitaristlikku, rassist ning sotsioökonoomilisest klassist lähtuvalt diskrimineerivat ja kui eugeenikat kuritegevuse vastase lahendusena propageerivat. Steven Levitt väidab oma raamatus Freakonomics et ta ei ole ühegi lahenduse poolt ega vastu, vaid lihtsalt esitab andmeid majandusteadlasena.

Abordi mõju psüühikale

Kättesaadavad andmed vestlustest aborti teinud naistega võimaldavad jõuda vastakatele järeldustele abordijärgse depressiooni, tundeelu ebastabiilsuse kohta.[viide?]

Mõningatel andmetel ilmneb vestlustest naistega, kes on lasknud endale aborti teha, et nad kahetsevad seda[viide?]. Tüüpilised kahetsejate väited on:

  • "ma ei suuda elada teadmisega, et olen oma lapse tapnud"
  • "tunnen sügavat kurbust aborditud lapse oletataval sünnipäeval"
  • "näen aborditud last unes".

Portaali Perekool.ee vestlusringis tehti küsitlus selle kohta, kui paljud on teinud aborti ja kui paljud kahetsevad. Küsitlusele tuli sadakond vastust; aborti teinud vastanutest on 67% seda hiljem kahetsenud.[3]

Teiste andmete kohaselt ei põhjusta abort 70% naistel mingeid psüühilisi häireid; 20% kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10% juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et on seos selle vahel, mida hilisemas staadiumis abort tehakse ja psüühiliste häirete sageduse vahel. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada tema seisund enne protseduuri, samuti see, milliste hoiakutega ta protseduuri tegemisel kokku puutus.[4]

Ajalugu

Vanim kirjalik tõendusmaterjal tehisabordi kohta pärineb Vana-Hiina dokumendist, mis loetleb keisri konkubiinidele sooritatud aborte aastatel 500 kuni 515 eKr.[17] Hiina folkloori järgi oli legendaarne keiser Shennong 5000 aastat tagasi abordi esilekutsumiseks ette kirjutanud elavhõbeda kasutamist. [18]

Kreekas elanud Sokrates ja Platon olevat toetanud naiste õigust ise otsustada ja Vana-Kreekas oli abort tavaline vahend rahvaarvu piiramiseks. Abordi abil hoiti riigi sotsiaalne ja majanduslik seisund stabiilne.

Kuna rasestumisvastaseid vahendeid enne 18. sajandil leiutatud kondoomi ei tuntud[viide?], siis oli abort kaua aega ainuke viis soovimatust rasedusest pääsemiseks. Lisaks elavhõbeda abil raseduse katkestamisele oli rahva seas laialt levinud kuuma õliga üsa loputamine ja mürgistest ravimtaimedest valmistatud segude joomine.[viide?]

Ülevaated riigiti

Albaania

Abort on vabatahtlikult lubatud aastast 1991. Nädal enne tuleb läbida kohustuslik nõustamine. ÜRO hinnangul lõppesid Albaanias 1980. aastatel pooled rasedused abordiga.[19]

Andorra

Abort on Andorras õiguslikult keelatud, kuid praktika lubab seda ema elu päästmiseks. ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on selle katoliikliku riigi õigust seetõttu kritiseerinud.[20]

Austria

Peale seaduste lõdvendamist 1974. aastal on abort Austrias lubatud esimeses trimestris peale arstiga konsulteerimist. Praktikas on naise võime maksta oluliseks teguriks.[21]

Belgia

Belgias on abordi tegemine lubatud esimese 12 nädala vältel kui naine väidab, et on "hädaolukorras." 1990. aastal vastu võetud seadus lubab ka aborte 28 nädala vältel kui kaks arsti nõustuvad, et esineb terviserisk emale või lapsele.[22]

Bosnia ja Hertsegoviina

Lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Abordiseaduste lõdvendamine endises Jugoslaavias toimus vastusena ebaseaduslikele aborditegemistele järgnenud kõrgele surmade arvule. Bosnia kasutab endiselt 1977. aasta seadust, mille järgi on "inimõigus otsustada laste sünni üle."[23]

Bulgaaria

Alates 1956. aastast on abordi tegemine Bulgaarias lubatud vabatahtlikult vähem kui 12 nädalat kestnud rasedustele. Kauem kestnud raseduste puhul on abort lubatud üksnes ohu korral emale või loote väärarengu korral.[24]

Eesti

Eestis on naistel abordiõigus aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 12. rasedusnädalani (3 kuud). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata).[25] 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.

Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimene.[5]

Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ning rasestumisvastaste vahendite alt vedamine.[6]

Kärneri süüasi

2000. ja 2001. aastal arutas Riigikohus kahel korral I. Kärneri süüasja.[26] [27] I. Kärner anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta erakliinikus katkestas patsiendi tahte vastaselt raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. Kärner põhjustas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse - emaka perforatsiooni soole kinnisti vigastusega. Kärner oli eelnevalt patsiendi nõusolekul teostanud, abordi, mis rasedust ei katkestanud. Hilisemaks tehisabordiks Kärner patsiendi nõusolekut ei küsinud. Riigikohus kohaldas Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-i 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse haigete nõusolekul. Riigikohus saatis asja uuesti läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes mõistis I. Kärneri süüdi.[28]

Aktivism

14. jaanuaril 2001 esitas Eesti Kirikute Nõukogu õiguskantslerile avalduse "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse" ja "Karistusseadustiku" aborti lubavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.[7](PDF) Eesti Kirikute Nõukogu lähtus eeldusest, et inimene on olemas eostamise hetkest. Sellest tulenevalt väitis EKN, et põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega kaitstud õigus elule laieneb lootele.

Õiguskantsler leidis oma vastuses [8](PDF), et õigust elule tuleb mõista kui riigi objektiivset kohustust kaitsta elu, mitte kui loote subjektiivset õigust elule. Teisisõnu ei ole tulevane elu kaitstud samas ulatuses juba sündinud inimese eluga. Õiguskantsleri hinnangul on riigil kohustus kaitsta loodet kolmandate isikute rünnete eest, kuid loote ja ema erilise suhte tõttu on õiguskorra võimalused sellesse suhtesse sekkuda piiratud. Õiguskantsler leidis, et abordi regulatsioon oli kooskõlas põhiseadusega.

Horvaatia

Horvaatias on abort lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Sarnaselt Bosniale säilitas ka Horvaatia Jugoslaavia abordiseadused.[29]

Iirimaa

Iirimaal on abort lubatud üksnes naise elu päästmiseks. Iirimaa on 20 aasta jooksul viis korda abordiseaduste kohta rahvahääletusi läbi viinud. Viimasel rahvahääletusel otsustati alles jätta abordi tegemise alus, mille kohaselt abort on lubatud kui naine väidab et on suitsidaalne.[30]

Island

Islandis on abort lubatud naise elu, vaimse või füüsilise tervise päästmiseks, majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel vägistamise või intsesti või loote väärarengu korral. 1975. aasta seadus kohustab naisi nõustamiseks enne ja pärast raseduse katkestamist ning omandama teadmisi rasestumisvastastest vahenditest.[31]

Kanada

Kõige enam on abordi üle vaieldud Kanadas, kus abordiseadus oli pikka aega küllalt konservatiivne. Vastavalt 1971. aasta kriminaalkoodeksile otsustasid abortide lubatavuse haiglakomiteed. Nüüdseks võib naine ise otsustada, kas teha aborti või mitte.[viide?]

Kreeka

Kreekas on abort lubatud vabatahtlikult, üldjuhul kuni 12 nädala jooksul, kauem vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtudel. ÜRO andmete kohaselt ei ole avalikkus endiselt oma õigustest teadlik ning illegaalsed abordid on tavapärased.[32]

Küpros

Kuni 1974. aastani oli Küprosel abort lubatud üksnes elu päästmiseks. Praegu on abort lubatud ka vaimse või füüsilise tervise säästmiseks või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Praktikas tehakse aborte ka sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel.[33]

Prantsusmaa

Abort on Prantsusmaal lubatud vabatahtlikult. 2001. aastal vastu võetud seadusega pikendati abordi tegemise perioodi 10-lt nädalalt 12-le.[34]

Saksamaa

Saksamaa lubab abordi tegemist esimeses trimestris, nõustamise ja ooteaja läbimisel ning erakorralistel juhtudel hiljem. Enne kahe Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist olid abordiseadused erinevad. Praegune seadus on vastu võetud 1992.[viide?]

Soome

Lubatud naise elu päästmiseks, vaimse või füüsilise tervise ohustamise korral, majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Abort tuleb Soomes üldjuhul sooritada esimese 12 nädala jooksul.[35]

Taani

Taanis on abordi tegemine lubatud vabatahtlikult kuni 12 nädala vältel. 1937. aastani oli abort lubatud üksnes ohu korral ema elule, sellest ajast lõdvendati seadust hõlmamaks ka vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumid. Sotsiaalsed põhjused lisati 1956 ja 1970 ning viimane muutus oli aastal 1973.[36]

Tšehhi

Tšehhis on abort lubatud vabatahtlikult. 1990. aastatel langes abortide arv umbes kahe kolmandiku võrra, 107 000 abordilt 1990. aastal 32 500-ni aastal 2000. Põhjuseks peetakse rasestumisvastaste vahendite levikut.[37]

Ungari

Ungaris on abort lubatud vabatahtlikult aastast 1992 kuni 12 nädalat kestnud raseduste jaoks peale nõustamist. Enne aastat 1953 olid abordid legaalsed üksnes tervislikel põhjustel. Seadusi lõdvendati 1953 ja 1956 enne taaskarmistamist 1973, kui aborte pidi heaks kiitma komitee. See piirang kõrvaldati 1988 ning kuigi 1992. aasta seadus rõhutas austust loote vastu, lubas see aborti, kui naine oli hädas.[38]

Valgevene

Lubatud vabatahtlikult esimese 12 nädala vältel ja kuni 28 nädalat tervislikel põhjustel.[39]

Venemaa ja Nõukogude Liit

1920. aastal tagati Venemaal esimese riigina maailmas naistele abordiõigus. 1936. aasta seadus kehtestas rangemad tingimused abordiks. 1955. aasta Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kehtestati abordiõigus uuesti. Seadlusega loeti ebaseaduslikuks abort, mis oli tehtud kas meditsiinilise kõrghariduseta isiku poolt, pärast 12. rasedusnädalat või enne 6 kuu möödumist eelmisest abordist. Sellel seadlusel põhines ka Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 120 olnud regulatsioon.

USA

USAs 20. sajandi keskpaiku erinesid abordiseadused osariigiti. Näiteks New Yorgis olid need täiesti liberaalsed, enamikes osariikides järgiti aga Briti abordiseadust. 1973. aasta kahe kohtuasjaga olukord muutus. Kokkuvõtvalt leiti, et kui seadusega piiratakse abordi tegemist, siis rikutakse sellega naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule. See kehtib ka koolilaste puhul, kuigi nende vanematele võib sellisest olukorrast teatada. Nii võib öelda, et Ameerika naistel on võõrandamatu õigus abordile esimese kolme kuu jooksul. Samas pole jäetud tähelepanuta areneva loote mõningaid õigusi. Esimese kolme kuu jooksul otsustavad abordi tegemise naine ja tema arst, järgneva kolme kuu jooksul peavad ema tervise huvides sekkuma osariigi vastavad võimud. Niisuguse sekkumisega määratakse muuhulgas, kus abort tehakse ja kes seda teeb. Pärast 24.-28. rasedusnädalat, mil loode saavutab eluvõimelisuse, arvestatakse juba ka loote tervisega, välja arvatud juhud, mil ema elu või tervis on ohus.

Saksamaa

Kahe Saksamaa ühinemislepinguga nähti ette Lääne-Saksamaa institutsioonide ja seadusandlike kogemuste laiendamine Ida-Saksamaale. Ainukesena jäeti üldlepingust välja aborti puudutav osa. Ida-Saksamaal võis naine esimese 12 rasedusnädala jooksul ise otsustada, kas ta jätab loote alles või soovib aborti. Lääne-Saksamaal oli abort aga reeglina ebaseaduslik. Lubatud oli see vaid erandjuhtudel ja sõltuvalt loote arengufaasist. Nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal tegid aborti umbes 33 protsenti rasestunutest. Erinevus oli seega vaid ideoloogiline. Kaks aastat pärast ühinemist pidi asja otsustama Bundestagis läbiviidav vaba hääletus. Föderaalparlament võttis vastu seaduse, mille järgi rasedal oli esimese kolme kuu jooksul õigus abordile, kui ta vähemalt 3 päeva enne protseduuri oli konsulteerinud arstiga. Pärast pikki arutelusid leidis konstitutsioonikohus, et niisugune seadus on põhiseadusega vastuolus, kuna ei vasta sündimata inimelu kaitse miinimumstandarditele. Leiti ajutine kompromiss: esimese 3 kuu jooksul tehtud abort on ebaseaduslik, kuid kriminaalsanktsioone selle suhtes siiski ei kohaldata. Konstitutsioonikohtu otsuses lähtuti sellest, et abort on vastuolus Saksamaa põhiseaduses sätestatud põhiõigusega elule ja kaitsele kehavigastuste tekitamise eest - õigusega, mis modifitseeritud kujul lainevat ka lootele.

Viited

  1. Vastavalt Merriam-Webster'i sõnaraamatule: Abort - raseduse katkestamine, mis võib toimuda pärast embrüo või feetuse surma, millega võib kaasneda embrüo või feetuse surm, mis lõppeb embrüo või feetuse surmaga või millele peaaegu koheselt järgneb embrüo või feetuse surm.
  2. http://www.sexologyprofessor.com/dictionary/abortion.php (Külastatud 20. august 2006)
  3. Sotsiaalministeerium: Inimese sünnitushooldel ning haiguste diagnoosimisel, ravimisel või ärahoidmisel tekkinud jäätmetega, sealhulgas abordi jäätmetega, toimitakse vastavalt „Jäätmeseadusele“.
  4. Warren Hern, Abortion Practice, lk. 124
  5. Martin Haskell, tsiteeritud saate Sixty Minutes 1996. aasta 2. juuni episoodis nimega “Partial Birth Abortion”. Tsiteeritud raamatus Brian Clowes, The Facts of Life: An Authoritative Guide to Life and Family Issues. Human Life International, 2001, lk. 9.
  6. Encyclopedia Britannica 1998, v 26, p 611: “Although organisms are often thought of only as adults, and reproduction is considered to be the formation of a new adult resembling the adult of the previous generation, a living organism, in reality, is an organism for its entire life cycle, from fertilized egg to adult, not for just one short part of that cycle.”
  7. The Gale Encyclopedia of Science 1996, v 3, p 1327: “Esimese kaheksa nädala jooksul pärast viljastumist nimetatakse arenevat inimolendit embrüoks.”
  8. Collier’s Encyclopedia 1987, v 9, p 121: “Uus indiviid moodustub viljastumise ajal ja embrüonaalne areng lihtsalt valmistab seda indiviidi ette täiskasvanuelu heitlikkuseks ning tulevaste embrüote arenguks.”
  9. Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia 2002, v 1, p 1291: “Rasedusaeg algab spermi ja munaraku ühinemisest. Munaraku viljastumise hetkest (eostumine) algab uus elu.”
  10. Keith L. Moore: “See viljastatud munarakk, mis on tuntud sügoodina, on suur diploidne rakk, mis on inimolendi algus, või primordium.”(1988. Essentials of Human Embryology. p. 2. B.C. Decker Co., Toronto.)
  11. William J. Larsen: “… gameedid, mis ühinevad viljastumisel, et algatada uue indiviidi embrüonaalne areng.”(1993. Human Embryology. p. 1. Churchill-Livingston, New York.)
  12. Bradley M. Patten: “Viljastatud munarakust kujuneb uus indiviid.” Lk 43: “… viljastumisprotsess… tähistab uue indiviidi elu algust.”(1968. Human Embryology, 3rd Ed. p. 13. McGraw-Hill, New York.) Tsiteerides F.R. Lillie’t lk 41: “… viljastumisaktis … sõlmitakse kokku kaks elu … ja kootakse need uueks individuaalseks elu-looks.”(1919. Problems of Fertilization. The University of Chicago Press, Chicago.)
  13. Marquis 1989: 197; Schwarz 1990: 89
  14. Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2001). The impact of legalized abortion on crime.Quarterly Journal of Economics. (Külastatud 18.08.2006)
  15. Foote, Christopher L. and Goetz, Christopher F. (2005). Testing economic hypotheses with state-level data: a comment on Donohue and Levitt (2001). Working Papers, 05-15. (Külastatud 18.08.2006)
  16. Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2006). Measurement error, legalized abortion, and the decline in crime: a response to Foote and Goetz (2005). Kättesaadav University of Chicago, Initiative on Chicago Price Theory veebisaidil: http://pricetheory.uchicago.edu/levitt/Papers/ResponseToFooteGoetz2006.pdf (Külastatud 18.08.2006).
  17. Glenc, F. (1974). Induced abortion - a historical outline. Polski Tygodnik Lekarski, 29 (45), 1957-8.
  18. Christopher Tietze & Sarah Lewit, "Abortion", Scientific American, 220 (1969), 21.
  19. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  20. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  21. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  22. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  23. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  24. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  25. Viidatud teoses Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk 41.
  26. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2005. aasta otsus asjas 3-1-1-63-00.[1]
  27. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. veebruari 2001. aasta otsus asjas 3-1-1-119-00 [2]
  28. Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk. 43
  29. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  30. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  31. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  32. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  33. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  34. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  35. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  36. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  37. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  38. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  39. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002

Kirjandus

Meditsiin

  • Reinhold Käbin. Kunsttehislisest abordist, 1930.
  • Gerhard Rooks. Abordist ja selle tagajärgedest. Tartu: 1935.
  • Abort ja rasestumisest hoidumine, Tallinn: 1964.
  • Ivo Saarma. Abordi mõju. – Tervisetrend, 1999, nr 12, lk 61.
  • Iris Koort. Suur läbimurre günekoloogias: abordipill on USA-s taas heakskiidu leidnud. – Hippokrates, 2000, oktoober, lk 476.
  • Kadri Matt, Aive Kalinina, Olesja Vellend. Spontaanabort – immunoloogilisi aspekte. – Eesti Arst, 2003, nr 3, lk 177–180.
  • Kai Part, Pille Soplepmann. Raseduse medikamentoosne katkestamine. – Arte Legis, 2005, nr 6 (41), lk 4–8.

Ennetus

  • Artur Müller. Intiimnõuandeid naistele: Rasedus – naiste nüüdisaja suurmure. Loomulikud, mechaanilised ja keemilised wahendid rasedusest hoidumiseks. Retseptid, Riia, 1933.
  • Erika Kruup. Ida-Virumaal õpetatakse noortele pereplaneerimist. – Eesti Õde, 1999, nr 3, lk 12.
  • Marika Mikelsaar. Meditsiinidoktor Helle Karro. – Eesti Arst, 2000, nr 5, lk 312.
  • Inkari Lindve. Müüdid, mis soodustavad aborte. – Eesti Naine, 2001, juuli, lk 48–49.
  • Inge Tael. "Tähtis on anda lapsele nimi." – Kodutohter, 2001, nr 6, lk 35–37.
  • Agnes Männiste. Kontratseptiivid – abortide arvu vähendamise loomulikem viis. – Hippokrates, 2002, detsember, lk 694–708.
  • Kai Heldre. Reproduktiivtervis. – Eesti rahva tervis 1991–2000, Tartu: 2002, lk 54–62.

Statistika

  • Alvi Tellmann, Helle Karro, Viktoria Serkina (koostajad). Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–1997; Eesti abordiregister 1996–1997, Tallinn 1999. ISBN 9985945700
  • Helle Karro. Reproductive health and pregnancy outcome in Estonia: association with different factors, doktoritöö, Tartu: 1999.
  • Jaak Uibu. Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel, 3., täiendatud väljaanne, Tallinn: 2001. ISBN 9985573250
  • Alvi Tellmann. Abordistatistika Eestis 1996–1999. – Eesti Arst, 2002, nr 1, lk 4–8.
  • Kai Haldre, Helle Karro, Mati Rahu. Reproduktiivtervise näitajad Eesti naistel 1992–2001. – Eesti Arst, 2003, nr 3, lk 166–171.
  • Ago Teder. 2002. aasta abordihullus Eestis. – Hippokrates, veebruar 2005, VII (61), lk 130–134.
  • Alvi Tellmann, Helle Karro, Viktoria Serkina (koostajad). Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–2004; Eesti abordiregister 1996–2004, Tallinn: 2006. ISBN 9985967003
  • Agnes Kuus, Enamik aborditegijaist on püsisuhtes naised. PM 29.03.2006 [9]

Sotsioloogia

  • Ene-Margit Tiit, Ene Käärik. Raseda valik: kas sünnitada või katkestada rasedus? – Eesti antropomeetriaregistri aastaraamat 2001, Tartu: 2001, lk 211–233.

Psühholoogia

  • Kati Murutar. Tavaline abordipäev. – Luup, 1999, nr 12 (95), 14. juuni, lk 54–56.
  • Aita Kivi. Saatus jääda sündimata. – Anne, 2001, nr 1, lk 28–31.

Õigus

  • N. S. Lapšina. Abort, Tartu: 1941.
  • Galina Litter. Raseduse katkestamise aeg lühenes. – Tervis, 1999, nr 3, lk 44.
  • Ants Nõmper. Stigma abordi kaasus: ettepanek muuta karistusseadustiku eelnõu. – Juridica, 2000, nr 7, lk 435–450.

Ajalugu

  • Ken Kalling. Abort sõjaeelses Eestis – legaliseerimisest keelustamiseni. – Eesti Arst, 2005, nr 5, lk 359–365.

Poliitika

  • Epp Väljaots. Hiina: sundabordid ja lapsesaamise load. – Eesti Naine, 1999, detsember, lk 92–94.
  • Kati Murutar. Abordi ära keelamine ei päästa elusid. – Eesti Naine, 2002, märts, lk 34.
  • Kadi Tomson. Kas sündimata lastel on Eestis õigusi? – Hippokrates, 2004, mai (54), lk 342–346.

Eetika

  • Valdar Parve. Abordiprobleem moraaliteooriate konkurentsis. – Eero Loone (toim). Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused, Tartu: 1995.
  • Kadri Simm. Sünnieelse diagnostika eetilised probleemid. – Lege Artis, nr 10, 2003.
  • Aime Pevkur. Abort ja naise õigus oma kehale. – Eetika: Interdistsiplinaarsed lähenemised, Tallinn: 2006, lk 348–357.

Religioon

  • Avo Heinvee (koostaja). Salajane sõda, Tartu: 1998.
  • Peeter Kask. Viies käsk: Sa ei tohi tappa. – Päikesetuul, 2001, nr 8, lk 21–22.
  • John Willke, Barbara Willke. Abort, Tallinn: 2003.

Kuritegevus

  • Ämmaemanda päevaraamat: Ühe salasünnituseasutuse tegewus ja selle awalikuks tulemine, Tallinn: 1908.

Veterinaaria

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides:
Abort

.

 

todas as traduções do abort


Conteùdo de sensagent

  • definição
  • sinónimos
  • antónimos
  • enciclopédia

 

7737 visitantes em linha

calculado em 0,031s