1.–31. märtsil toimub informaatika-alaste artiklite kirjutamise võistlus!
Tänav
Allikas: Wikipedia
Tänav on linnas või muul tiheasustusalal paiknev sõidukite või jalakäijate liiklemiseks mõeldud infrastruktuuri rajatis. Keskajast alates on eristatud tänavat ning teed selle alusel, et tänav on reeglina sillutatud ning tee mitte. Tänavavõrgu võib jagada peatänavateks ning kõrvaltänavateks, ent kogu tänavavõrk on reeglina avalik ruum, st seda on õigus kasutada igal inimesel.
Vanades Rooma linnades oli alati kaks peatänavat - Cardo (põhja-lõuna telg) ja Decumanus (ida-lääne telg), mis ristusid linna südames. Selle ristumiskoha ümbrusesse ehitati linna kõige olulisemad avalikud hooned ning kuhu kerkis foorum, turuplats, mis asus iga Rooma impeeriumi linna keskmes.
Keskaegsed linnatänavad olid nii ruumipuuduse tõttu kui kaitseotstarbel (ründajad eksisid ära) reeglina kitsad, pimedad ja käänulised, heal juhul sillutatud munakividega. Keskaegsed tänavad olid ka väga mustad, kuivõrd kogu solk visati otse akendest välja tänavaile.
Renessansiajal hakati linnade südamete väljanägemisele rohkem tähelepanu pöörama ning hakati tegelema väljakute ning tänavaruumi kujundamisega. Sellegipoolest jäid tänavad kitsasteks, ebamugavateks ning ohtlikeks ning olgugi, et Prantsusmaa ja Inglismaa pealinnades anti juba 17. sajandil välja korraldusi, et peatänavate ääres elavad inimesed peavad öötundideks oma aknale põleva küünla paigutama, et möödujad teed näeksid, jäid tänavad öötundideks kottpimedaks ning ohtlikuks. Selliste esindustänavateni nagu Regent Street Londonis, rue de Rivoli Pariisis, Ringstrasse Viinis jt sääraste loomiseni jõuti aga alles 19. sajandil. Siis hakati tõsisemalt mõtlema jalakäijate ning liiklusvahendite üksteisest eraldamise peale, sanitaarsuse ja tänavaplaani ühtsemaksmuutmise peale (majade kõrgus sõltub tänava laiusest), esimesed suurlinnad said endale kanalisatsioonivõrgu ning tänavavalgustus jõudis selleni, et tänavaile paigutati laternad (1807 valgustati gaasilaternatega Pall Mall Londonis).
Vaata ka
.